Eestis on sport detsentraliseeritud ja põhineb omaalgatuslike vabatahtlike spordiühenduste tegevusel. Riigi ja kohalike omavalitsuste ülesanne on spordi harrastamiseks tingimuste ja eelduste loomine ning spordiorganisatsioonide roll on inimeste ühendamine, treeningute, võistluste, koolituste ja muu sisulise sporditegevusega seonduva korraldamine ühisest huvist ja ühistest eesmärkidest lähtuvalt.

1.1. SPORDI ARENG NUMBRITES

Harrastajaskond kasvas hüppeliselt teenuse kasutajate arvelt

Spordiorganisatsioonide ja -koolidega seotud harrastajate arv tõusis hüppeliselt ja ületas esmakordselt 200 000 piiri, küündides aasta lõpuks 225 848 harrastajani. Võrreldes eelmise aastaga suurenes harrastajate arv 32 574 võrra ehk 17%. Peaaegu kolmveerand harrastajaskonna kasvumäärast tuli täiskasvanute arvelt – mehi lisandus 8492 ja naisi 14 977. Samas oli noorte (5-19-aastaste) juurdekasv 9105.

Selline areng on muutmas ka harrastajate koosseisu. Kui kaheksa aastaga on harrastajaskond kasvanud ligi 70 000 võrra, siis poisse on lisandunud vaid veidi üle 10 000; samas on täiskasvanud naiste arv enam kui kahekordistunud.

Peamiselt on see tõus tulnud nende arvelt, kes harrastavad sporti iseseisvat sportimist võimaldava lepingu alusel - nad saavad osaleda rühmatreeningus, kasutada personaaltreeneri teenust või spordiklubi ruume või seadmeid. Teenuse kasutajate arv suurenes aastaga 60%, kerkides 57 886 harrastajani, mis moodustab veerandi harrastajate koguarvust. Spordialadest domineerisid kulturism ja fitness ning võimlemine – nende kahe ala harrastajad moodustavad 30% kõigist harrastajatest. Samas kasvatasid klientide arvu vaid pooled jõusaali- ja rühmatreeningute pakkujatest.

Traditsiooniliste treeningrühmade liikmete või individuaalplaani alusel sportijate arv suurenes 10 704 võrra ehk 7%. Hästi läks tantsuspordil ja jalgpallil, mis said juurde üle tuhande harrastaja. Kahe aasta võrdlustabeli lõpus olid aga korvpall ja suusasport, kus harrastajate kadu oli kolmekohaline.

Noored harrastajad: vanuseline koosseis sõltub spordialast

Noorte harrastajate vanuselist koosseisu saame vaadelda treenerite tööjõukulude toetuse andmestiku põhjal, mis katab ligi 40% 5-19-aastaste noorte spordiharrastusest. Jooniselt on näha, et enim harrastajaid on vanuses 10-11 eluaastat ning organiseeritud treeningtegevusest hakatakse loobuma pärast 13. eluaastat. Kuue enim harrastatud ala hulgas on selliseid (näiteks korvpall ja kergejõustik), mille vanuseline struktuur ühtib üldjoontes harrastajaskonna üldmudeliga, samas on ka selgeid kõrvalekaldeid. Enne kooliikka jõudmist tulevad lapsed treeningutele peamiselt jalgpallis, ujumises ja võimlemises. Kui kahel viimasel spordialal on varajane spetsialiseerumine toimunud aastakümneid, siis jalgpall on 5-6-aastaste hulgas kerkinud populaarseimaks alles viimase kümne aasta jooksul. Vastandina torkab silma võrkpall, mille treeningutele jõuavad lapsed pärast 11. eluaastat, kuid püsivad treeningutel ka kauem.

Selleks et näha, millised on populaarsemad spordialad erinevas vanuses, võib vaadelda sama andmestikku vanuste kaupa. Selgelt on kõige populaarsem vähemalt 5. kutsetaseme treenerite käe all harjutavate laste seas jalgpall, kuid see on ülekaalus vaid lasteaias. Joonis annab ülevaate kümne populaarsema spordiala harrastajate vanuselisest jagunemisest.

Spordiorganisatsioonid: otsustajate vanus tõuseb

Eesti spordiregistris oli 31.12.2023 seisuga 2926 spordiorganisatsiooni, millest tegutsevaid organisatsioone oli 2641 (90%). Aktiivse spordiharrastusega tegelevaid organisatsioone oli 2014 (69%), ülejäänud tegutsevate organisatsioonide tähelepanu oli suunatud spordiürituste korraldamisele või sporditegevuse toetamisele. Aasta jooksul lisandus 161 ja arhiveeriti 134 spordiorganisatsiooni. Spordiorganisatsioonide töötajaskonna (juhid, treenerid ja muud töötajad) üldarv kasvas 400 töötaja võrra, nii et kokku on 11 269 töötajat. Spordiorganisatsioonide haldussuutlikkus paraneb iga aastaga – 2023. aastal esitas Eesti spordiregistrile andmed rekordilised 92% kõigist organisatsioonidest, seejuures 90% neist esitasid andmed õigeaegselt 31. oktoobriks.

Viimase 10 aasta jooksul on märgata vanuse tõusu spordiorganisatsioonide otsusetegijate seas. Spordiklubide juhatuse liikmete keskmine vanus oli 2014. aastal 46 aastat, mis on 10 aasta jooksul kerkinud 2,6 aasta võrra, seejuures on tõus olnud pidev. Veelgi enam (3,5 aasta võrra) on tõusnud EOK liikmete ehk katusorganisatsioonide juhatuse liikmete vanus, mis on kerkinud 51,2 aastani. Silma paistavad siin maakondlikud spordiliidud, kus eelmise aasta lõpu seisuga oli juhatuse liikmete keskmine vanus 54,6 aastat. Positiivse tendentsina võib välja tuua naiste osakaalu tõusu juhtkondades, mis on 10 aastaga kasvanud spordiklubides 1,5 protsendipunkti võrra ja katusorganisatsioonides 4,6 protsendipunkti võrra. Siiski on klubide juhatustes naisi vaid veerand ja spordiliitude juhatustes viiendik.

Treenerid: 56% treeneritest on seljataga edukas sportlaskarjäär

2023. aasta lõpu seisuga oli kehtivate treenerikutsete arv rekordiliselt kõrge – 4200. Aasta jooksul omistati 1143 kutset, kõigist taotlejatest 340 olid sellised, kellel varem treenerikutse puudus. Kutse omajatest 56% olid meessoost ja 44% naissoost.

Viimase viie aasta jooksul on treenerikutsete arv tõusnud 841 kutse võrra ehk koguni 25%. Treenerikutse maine tõusule aitavad oluliselt kaasa treenerite toetused, eelkõige üleriigilisel, aga ka kohaliku omavalitsuse tasandil, regulaarsed treenerikoolitused ning kutse taotlemise protsessi pidev täiustamine.

Rohkem kui pooltel (56%) treenerikutse omajatest on selja taga ka arvestatav karjäär sportlasena. Seejuures on 19% treeneritest jõudnud täiskasvanuna ka rahvusvahelistele tiitlivõistlustele ja 27% on saavutanud põhiklassis Eesti meistrivõistluste medali. Noorteklassides Eesti koondisesse või Eesti meistrivõistluste medalile jõudnuid on veel 10%. Pärast 2018. aastat alanud kutse omandamise äkilise tõusu käigus ei ole sportlaskarjääri osatähtsus märkimisväärselt tõusnud ja on kerkinud vaid ühe protsendipunkti võrra.

Kolmveerand spordiobjektidest on vanemad kui viis aastat

Spordiregistrisse on kantud 4043 spordiobjekti ja 6788 sportimispaiga andmed. Viimasel aastal kanti registrisse 248 uut spordiobjekti ja arhiveeriti 114 spordiobjekti. Pesemisvõimalusi pakuti 41% objektidest ja puuetega inimestele mõeldud taristu moodustas 14% spordiobjektidest. Väga heas tehnilises seisukorras oli 42%, heas 35%, rahuldavas 20% ja mitterahuldavas 3% kõigist paikadest.

Viimase viie aasta jooksul on kasutusele võetud 15% objektidest ja renoveeritud 11% objektidest, seega on pärast 2018. aastat kas rajatud või osaliselt uuendatud 26% kõigist objektidest. Maakondade lõikes on erinevused siiski rohkem kui kahekordsed. Kui Harjumaal ja Hiiumaal on uuendamisega seotud üle 30% objektidest, siis Jõgevamaal alla 15%. Rohkem kui sajandi vastu pidanud spordiobjekte on registris 21 ja neist vanim, 1904. aastal rajatud Toome tenniseväljakud Tartus, renoveeriti möödunud aastal.

Saavutussport: olümpiaaladelt vaid üks täiskasvanute medal

2023. aastal võideti rahvusvahelistel tiitlivõistlustel 38 spordialal kokku 272 medalit – 69 kulda, 81 hõbedat ja 122 pronksi. Täiskasvanute olümpiaaladelt pälvis autasu vaid vehkleja Nelli Differt, kes saavutas EM-võistlustel pronksmedali epees. Kui jätta kõrvale pandeemiast räsitud 2020. aasta, piirdusime viimati ühe medaliga 25 aastat tagasi. Alates 2019. aastast on olümpiaalade medaliomanike hulka kerkinud kolm uut sportlast (vehkleja Nelli Differt, kergejõustiklane Janek Õiglane ja sõudja Jüri-Mikk Udam), kõik teised medalivõitjad on tiitlivõistlustelt medali võitnud ka juba enne 2019. aastat. Uute tegijate esilekerkimise osas tekitab eelmise aasta põhjal optimismi olümpiamängudel kavas olevatelt võistlusaladelt noorte ja juunioride poolt teenitud 33 autasu, mis on läbi aegade parim tulemus.

Samuti püsib stabiilsena olümpiaalade esikümnekohtade määr täiskasvanute hulgas - see oli möödunud aastal 30, mis ongi viimase kümne aasta keskmine. Alates aastast 2013 on esikümnesse jõutud kokku 303 korral, seejuures moodustavad peaaegu poole saagist kolm ala - vehklemine (59), kergejõustik (42) ja maadlus (41).

1.2. SPORDIVALDKONNA RAHASTAMINE

Spordiklubide tulubaas laienes 15%

Spordiklubide tulud olid 2022. aastal 167,5 miljonit eurot ja kulud 171,6 miljonit eurot. Tegemist oli mitmes mõttes erakordse aastaga. Esiteks suurenes tulubaas aastaga hüppeliselt - 21,5 miljoni euro võrra (15%). Võrreldes 2016. aastaga ehk kuue aasta jooksul on tulude maht peaaegu kahekordistunud. Teiseks oli tulude kasvu taga üksikisikute panus - klubide liikmed ja teenuste kasutajad tõid spordiklubidele 81,2 miljonit eurot. See on võrreldes eelmise aastaga 23,5 miljoni euro võrra ehk üle 40% rohkem. Toetusmeetmete kaudu saadud summad hoopis vähenesid 7,6 miljoni võrra. Nii taastus COVID-19 aastate eelne tulubaasi struktuur, kus üksikisikute panus on veidi alla poole. Kolmandaks tasub märkimist, et esmakordselt viimase 10 aasta jooksul olid kulud suuremad kui tulud.

Spordiklubide suuremat kulutamist selgitab asjaolu, et kahel varasemal, pandeemiast mõjutatud ja piiratud tegevusega, aastal oli tekkinud arvestatav finantspuhver, mis nüüd rakendust leidis. Seejuures suunati vahendid peamiselt tegevuskulude katteks, mis suurenesid veerandi võrra; tööjõukulud kasvasid viimase aasta jooksul vaid 9%.

Kohalike omavalitsuste toetuse pidev kasv peatus

Kohalikud omavalitsused eraldasid 2022. aastal spordile 99 miljonit eurot ning seega vähenes aasta varem esmakordselt kolmekohaliseks kerkinud toetuste maht 3 miljoni võrra. Sellega lõppes ka kuus aastat püsinud suundumus, mille ajal kohalike omavalitsuste eraldised spordile võrreldes varasema aastaga pidevalt tõusid. Kaheksas maakonnas toetused võrreldes eelmise aastaga siiski suurenesid. Mahu kasvus tõusid esile Pärnu linn ja Valga vald. Hiiumaa eraldas toetusi kohalikule spordivaldkonnale 7 miljoni euro võrra vähem, sest suured spordirajatised olid valmis saanud.

Kuna kogu eelarve maht jätkas tõusu, langes spordi osakaal kuludest 3,3 protsendini. Nii madalal oli näit viimati 2018. aastal. Per capita panustati sporti 72,59 eurot, kusjuures 18 omavalitsust ületasid selle näitajaga 100 euro piiri. Suurimad panustajad olid Loksa linn (653 eurot inimese kohta) ja Haljala vald (522 eurot inimese kohta), kes panustasid sporti rohkem kui kümnendiku eelarvest.

Investeeringud vähenesid 10 miljoni euro võrra ja hõlmasid 27% rahalise panuse kogumahust. Samas kulus taristu ülalpidamisele 7 miljonit rohkem kui aasta varem, mis kergitas halduskulude osakaalu taas pea pooleni (47%) rahalise panuse kogumahust. Ka toetustele leiti raha 0,6 miljoni võrra vähem kui 2021. aastal ning tegevus- ja projektitoetused moodustasid spordile tehtud eraldistest veerandi.

Sport on kultuurivaldkonna suurim maksumaksja

Sporditegevusega seotud organisatsioonid maksid 2023. aastal riiklikke makse 41,8 ja tööjõumakse 35,7 miljonit eurot, olles sellega jätkuvalt suurima osakaaluga kultuurivaldkond. Aasta jooksul kasvas riiklike maksude laekumine 5,4 miljonit eurot (15%) ja tööjõumaksude tasumine 4,9 miljonit eurot (16%).

Kui võrrelda spordi jaoks läbi aegade edukaimaks osutunud 2023. aasta IV kvartalit 2019. aasta sama perioodiga, siis nelja aasta jooksul on spordivaldkonna tööjõumaksude summa kasvanud 51%, samal ajal on üleriigiline tõus olnud 40%.

Suurim maksumaksja spordis on My Fitness AS, mis maksab riiklikke makse 2,54 miljonit eurot. Eesti Jalgpalli Liidu poolt makstud tööjõumaksud 1,95 miljonit on suurim näitaja spordis, olles summaarselt seitsmendal kohal kogu kultuurivaldkonnas.

Kultuuriministeeriumi toetused spordile

Kultuuriministeerium eraldas 2023. aasta eelarvest spordivaldkonnale kokku 51 miljonit eurot, millest 42 miljonit eurot eraldati spordiorganisatsioonidele tegevus- ja projektitoetusteks ning 9 miljonit eurot investeeringuteks spordiobjektidesse. Mitte kunagi varem ei ole Kultuuriministeeriumi eelarvest spordiorganisatsioonidele nii palju tegevus- ja projektitoetusi ühel aastal eraldatud.

Suurimad tegevustoetuse saajad 2023. aastal olid järgmised (eurodes):
• Eesti Olümpiakomitee – 1 907 356
• Eesti Paralümpiakomitee – 905 220
• SA Liikumisharrastuse kompetentsikeskus – 805 032
• Spordikoolituse ja Teabe SA – 530 526
• Eesti Antidopingu ja Spordieetika SA – 304 403

Investeeringutoetustest suurema osa moodustasid regionaalsete tervisespordikeskuste ja multifunktsionaalsete jalgpallihallide arendamine. Kohalike omavalitsuste spordiobjektidesse on riik investeerinud aastate lõikes erinevalt, olenevalt riigieelarve võimalustest.

Kultuuriministeeriumi spordivaldkonna toetustest üks suuremaid on treenerite tööjõukulu toetus. 2023. aastal tõusis taotlusvooru maht 7,8 miljonilt eurolt 12,2 miljoni euroni ja selle tulemusena noortega töötavate treenerite alampalk 400 euro võrra jõudes 1400 euroni. Taotlusvooru maht ning laste ja noortega täiskoormusega töötava treeneri miinimumpalk on küll alates 2015. aastast tõusnud, kuid on võrreldes teiste sihtrühmadega ja Eesti keskmisega madalam.

Treenerite tööjõukulu toetusmeede on oluline vahend, et tagada Eesti lastele ja noortele ligipääs kvaliteetsele huviharidusele ja -tegevusele, mida juhendavad motiveeritud treenerid. Toetussüsteem on motiveerinud treenereid koolitusi läbima ja kutsetunnistusi taotlema ning aidanud tagada neile sotsiaalsed garantiid. Pädevate treenerite olemasolu, nende oskuste pidev täiendamine ning süsteemne juurdekasv on üks eeldus, et Eesti inimesed, eelkõige lapsed ja noored ohutult spordiksid ja liiguksid. Huviharidus ja -tegevus on ka oluline valdkondadeüleses ennetuses, aidates Eesti lastel ja noortel kvaliteetselt ja ennast arendaval viisil vaba aega veeta.